Ajalugu
Tühjale kohale ei teki iseenesest midagi. Karusnahkade töötlemisel ja neist rõivaesemete valmistamisel on Tallinnas seljataga pikk ja väärikas ajalugu, kus oskusi anti edasi inimeselt inimesele, meistrilt sellile, kes siis kunagi ise meistriks sai ja kõik kordus uuesti. Nii loeme ka meie Lindantes ennast lihtsalt selle pika loo üheks peatükiks, mille kirjutamine just praegu toimub.
Karusnahakaubandusest ja karusnahast rõivaste valmistamisest muinas- ja tsunftiajal saab pikemalt lugeda Eesti Karusnahaliidu kodulehelt www.furs.ee
Teada on, et pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal rajas parkal Juhan Susi Tallinnas nahatööstuse "Linda", mis asus algselt aadressil Suur-Pärnu mnt 87. Tegeleti kodumaiste toornahkade parkimisega, valmistoodanguks olid "igat seltsi nahad, alates tallanahkadest ja lõpetades peenemate nahkadega." Toodang jäi täielikult kodumaale, kuna tolleaegsetele tavadele vastavalt kaitsesid kõik riigid oma turge kõrgete importtollidega ja Eesti firmadel neist reeglina läbi murda ei õnnestunud. Oluline on märkida, et nahavabriku "Linda" uus ja suur tootmishoone, mis asus Siimeoni tänav 5 (Tallinna Vanasadama piirkonnas, Püha Siimeoni kiriku lähedal, tänapäeval Ahtri tänav- hoone hävis sõjas) ja valmis 1930. aasta detsembris, ehitati puhtalt omavahenditest ja ilma laenudeta. Tollastes majandustingimustes oli tegu üsna haruldase juhtumiga. "Linda" uues vabrikus töötas 50 inimest, tegeleti nii nahaparkimise kui ka erinevate nahkesemete valmistamisega. Nahkkinnaste tööstusliku tootmisega alustas Eestis ja Tallinnas 1920ndatel aastatel "Esimene Eesti nahkkinda ja kaelasideme riide kudumise tööstus "RENOM"". 20 töötajaga ettevõte asus Siimoni tänav 25, omanikuks J. Aronovitsch.
Pärast sõda alustasid endiste omanike rajatud ettevõtete baasil tegevust riiklikud käsitööliste artellid, nagu näiteks tekstiili- ja nahatööndusartellid "Sangar" Tartus, "Kiir" Pärnus, "Viru Ühendus" Rakveres, "Kalev" Raplas; nahatööndusartellid "Soliid", "Priima", "Võit" ja "Toodang" Tallinnas. Nahkkindaid toodeti mingil põhjusel hoopis kudumistööliste artellis "Vill" ja karusnahast tooteid V. Klementi nimelises tootmiskoondises.
1962. aastal otsustas punavõim osa seni eraldi tegutsenud artelle ja muid tootmisüksusi koondada üheks suureks hiidettevõtteks, mille nimeks sai Nahkgalanteriikombinaat Linda.
Nõukogude võimu lagunemise ja Eesti taasiseseisvumise käigus lõppesid ka tsentraliseeritud hiidtellimused ja 1990ndate alguses riiklik aktsiaselts Linda osaliselt erastati, osaliselt likvideeriti. Kunagistest suurettevõtte osakondadest toimivad lisaks Lindantele tänaseni Galvi-Linda Viljandis ja Mini- Linda Tapal.
Lindante ajaloost võiks välja tuua järgmised daatumid:
1994- firma asutamine- ostsime seadmeid, matejale, võtsime tööle riiklikust firmast vallandatud ja ka uusi inimesi, üritasime leida oma toodetele ja teenustele turgu, seda peamiselt Skandinaaviamaades. Esimestel aastatel toimus tootmine rendipindadel Lasnamäel ja Koplis.
1996. aastast kuulume Eesti Rõiva- ja Tekstiililiitu, alates sellest ajast oleme olnud ka praktikakohaks arvukatele Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Kergetööstustehnikumi tudengitele.
1998 ostsime tootmishoone Koplis Kilbi tn 6, kus tegutseme tänaseni.
1999. aastast on meil kaubamärgi "Linda" kasutamise ainuõigus klassides 18, 25 ja 42.
2008. aastal osalesime asutajaliikmena erialaorganisatsiooni- Eesti Karusnahaliit- asutamisel.
Töötajate arv on praktiliselt kogu ettevõtte tegutsemise aja püsinud 20 inimese ümber, hetkel töötab firmas 17 töötajat. Ettevõtte on rajanud ja veavad seda tänaseni juhataja Tarmo Kattago ja tootmisjuht Eeva Ojamets. Oma tegutsemisaastate jooksul oleme võitnud arvukalt Eesti riigihangete konkursse ja tarninud erinevaid kindaid Kaitseväele, Piirivalveametile ja Politseiametile, enamuse toodangust siiski ekspordime ja seda nii tellijate kui ka Lindante kaubamärgi all.
